Nervous breakdown

Nahhui. Mul viskab nii kopa ette. Siit tuleb üks vingumise postitus, seega kellel on midagi selle vastu, siis hea soovitus: ÄRA LOE! Mu ema on absoluutselt kogu aeg kodus ja meil on arvuti elutoas, see ei ole kuidagi eraldi eraldatud ülejäänud toast, seega, kui keegi siin toas on või telekas mängib, siis noh, võib juba ette aimata, et ei saa midagi arvutis teha, kui vaja on teha midagi enamat, kui lihtsalt netis tsillimist. Ma mõtlen õppetööd. Nüüd on praktiliselt vanemate nädalavahetuse maalkäigud ka käidud, et kui ennemalt ma proovisingi enda suurema mahuga õppeasjad nädalavahetusele sättida, siis enam erilist vahet ei ole, sest ema on kogu aeg kodus ja isa jõuab õhtul koju, kes phmt terve õhtu on siis siin toas ja vaatab telekat, rilääksib ühesõnaga. Seega, mingisugusest õppimisest (kursusetöö, referaat, aruanne) ei saa rääkidagi, sest ma vajan selliste asjade tegemiseks VAIKUST JA RAHU!

Bljät, ma ei tea, mis ma teen.

I’m not the sort of person who falls in and quickly out of love

Alati, kui ma vaatan “A Walk to Remember”‘it, tekib mul selline tunne, mida on täiesti lootusetu kirjeldada. See, milline armastus seal on ja samal ajal vaadata paraleelis tänapäeva. Draamad iga nurga peal. Draama ei saa olla ju kellegi unistus? Kahju hakkab lausa ja kurb on vaadata neid tänapäeva “suhteid”. Armastuses ja suhetes mina allahindlusi ei tee. Ma parem olen üksi ja unistan armastusest, kui olen kellegagi koos, kes mind ei väärtusta. Mis sest, et see on film, usun ma, et selline armastus on siiski võimalik. Usun, usun, usun! Ja keegi ei tohi mu õhupalli nõelaga katki torgata, sest muidu ma saan pahaseks. Ma ei salli inimesi, kes naeravad teiste unistuste üle või peavad neid naeruväärseteks. Kes oled Sina ütlema, mis mulle, talle või kellelegi kolmandale sobib?

Ja selle tunde juurde nüüd.. Ma peaksin seda filmi vist iga päev vaatama, kuna see tekitab minus tunde olla parem inimene. Ja olla parem inimene.. kes seda tegelikult sisimas ei tahaks? Ma iga kord lihtsalt konkreetselt nutan, kui seda filmi vaatan. Südamest. Ja mitte isegi vb kurbuse pärast, vaid, et NII ILUS on!

“Love is always patient and kind; it is never jealous, love is never boastful or conceited; it is never rude or selfish; it does not take offense, and is not resentful. Love takes no pleasure in other people’s sins but delights in the truth; it is always ready to excuse, to trust, to hope, and to endure whatever comes. Love does not come to an end.”

We are all equally ugly and we are all equally beautiful

Praegu just oli tunniajane Kerli Live Chat. Vaatasime ja kuulasime seda Martiniga mõlemad ja Martinil tuli mõte, et kirjutaks talle tervitusi. Kuna seal saavad fännid igast küsimusi esitada ja kirjutada phmt kõike, siis kirjutasin Kerlile, et tervitused tulevad Kohilast ja Kopenhaagenist. Kuna seal tuli teksti nii palju ja nii kiiresti, siis me üldse ei lootnudki, et ta seda näeb, et jääb kahe silma vahele. Kuid võta näpust, ta luges selle ette ja tervitas meidki. Nii armas. Ah, mõtled küll, et mis see siis ära ei ole, a tegi südame alt soojaks küll. Ja kui kõik plaanipäraselt läheb, võib ta album juba talvel mingi aeg välja tulla.

Järjekordne ajugeenius

tiigritüdruk says:
a hahahaha, endal ju tüdruk olemas
x says:
?
tiigritüdruk says:
Sul.. oled ju committed. ja siis räägid võõraste tüdrukutega a`la minuga
x says:
kas suhelda ei tohi siis ?:)
mina arvan küll et suhelda inimestega tohib ikka ju
või mis
?
tiigritüdruk says:
suhelda tohid inimesega, kui Sa tead teda juba enne. mitte nii, et otsid aina uusi tuttavaid juurde ja siis teed selliseid märkusi nagu “päris hea keha”, kui endal tüdruk olemas ja peaks silmi jaguma aint tema jaoks.
x says:
õige jutt
aga samas kui sul on hea keha tõesti
siis ma ei eksind ju
tiigritüdruk says:
ma arvan, et maailmas on päris palju inimesi, kellel on hea keha, a ma ei lähe seda neile kuulutama, kui mul endal mees olemas:D siis jätkub küll silmi aint enda mehe jaoks
x says:
ei sul jutt on sulatõsi
aga vahel on hea teha kelllegile komplimente
ja ikka tahaks tunda mõnda
ilusat tydrukut
olgugi et endal on olemas
vb see on inimloomuses:)
tiigritüdruk says:
vot, mina nii ei arva
x says:
tubli!;)

Patience

Putsiiii, tahaks juba endale uut tätoveeringut, aga miinimumtasu seal, kus teen, on kuus sotti ja mul ei ole lihtsalt hetkel selle jaoks küll kuskilt raha välja võluda. Ja kuskile mujale, kus äkki odavamalt saaks ma ka ei taha minna, ma olen Roltsiga juba harjunud. Muidugi, ei ole sellega ju kiiret, mul on tohhujaaa selleks aega, ega see teenus kuskile ära kao, aga teate ju isegi, et kui te tahate midagi, siis ei saa enne rahu, kui käes. Martin just eile rääkis, et ta töökaaslane leidis parklast 1000.- taani krooni. Vedas või jaa. Aga ei ole siin midagi, kogu aeg ka ei saa kõike, mida tahan. Tuleb oodata.

This is the story of the boys who loved you

Martin tõi mulle NII SUURE LIILIAKIMBU, et ma ei jaksanud seda normaalselt käeski hoida, kimp hakkas kõikuma, haha! Ma pole elu sees nii suurt lillekimpu saanud, päris ausalt kohe. Ma mainisin talle, et mul oli halb tuju ja ta tahtis tuju paremaks teha. Ja kuna ma eelnevalt sain vene keelega ühele poole, siis tuju oli juba niigi hea ning lilli saades seega muutus väga heaks. Hetkel söön lasanjet, joon kohvi! (Jah, jälle, haha!) ja tänan jumalat, et täna on trenn.. Pärast on niiii mõnus vässu tunne peal. Kõige mõnusam väsimuse tunne üldse.

I have a pretty low bullshit tolerance

Tegelikult ma peaks nii palju asju tegema, aga ma lihtsalt ei viitsi või ei jaksa või ei taha. Ma ei teagi. Mul käivad hooti mingid masendushood peal tingituna ma ei tea isegi millest. Ja siis ma lihtsalt ei tee mitte midagi, passin tühja, kuigi ise tean, et asjad kuhjuvad. Kõige hullem just ongi see, et ma tean ise ka, aga ma ei tee mitte midagi selleks. Lihtsalt mitte miski ei anna motivatsiooni. Ja siis on sellised ajad, kui motivatsioon on laes ja oleks vaid midagi teha, siis teen ükskõik mida, peaasi, et oleks midagi teha. Got a case of a love bi-polar.. Tuli selline laulujupike lihtsalt hetkel pähe.

Phmt see nädalavahetus, mis nüüd oli, oli ilusti sisustatud. Martin tuli jälle Eestisse ja kõikidel päevadel jälle tegime midagi. Kinofriigid oleme ka. Plaza on juba teine kodu. Eriti armas oli see, et ta tõi mulle mandariine kogu aeg. Ta teab, et ma arrrrrrrrmastan neid. Ja kuigi mul hakkas täna praktika, pean mina alles homme minema ja täna peaksin minema kooli, vene keele ära tegema, Martin tuleb järgi ja viib mu ära. Hea, sest muidu rongiga minnes peaksin seal tunde passima. Aga ma olen hakanud kahtlema, kas ma tahan minna. Ma ei pea seda ilmtingimata täna ära tegema (aega on selleks tegelikult tohhujaa, a ma mõtlesin lihtsalt, et saaks juba täna kaelast ära) ja kuna ma eelmine kord tundsin end seal niigi konkreetse idioodina, siis täna mul ei ole eriti hea tuju ka ja ei sooviks õhtut ära sittuda. Ma lihtsalt tunnen ennast mõnes mõttes väga hästi, kuna ma tean mõnikord, millest hoiduda, et enda enesetunnet veelgi sitemaks ei muudaks. Ma ei tea, lähen joon nüüd hommikukohvi ja mõtlen, kas minna või mitte. Siis annan Martinile teada  ka. Kuigi tuleb ta vast ikka, ta pidi sööma tulema siia.

Noh, pärast kohvi hakkab kindlasti parem. Onjää.

EDIT: Haaa, rääkisin vene keele õpsiga ja ma ei peagi minema vastama, lõpphinne käes. Kaelast ära. Joppas. Tuju läks paremaks kohe.

Oh, hello there, heartbreaker

Tänane esimene sõna “ISSAND!”, aknast välja vaadates.

AH.

(Ülihea lugu.)

Türa, see hot.ee on ikka ülisitt koht, nii aeglane ja ajast maas, mai või. Aitan ema ja ühesõnaga tal on hot.ee kasutaja. Hhhhhhhot.

Sain eile kõne esitatud ja tuleb välja, et mul on hea intuitsioon. Mul on võime isegi kõige igavam jutt huvitavaks rääkida. Õpetaja sõnad, irvvvvvvvvvvvvvvvvv, vot seda ma ei teadnudki! Tal ei olnud ühtegi halba sõna mu kõne kohta öelda ja see oli ausalt öeldes üllatav. Mina ja klassi ees ja suuline kõne ja võrdub väga hea. Tavaliselt on tal midagi negatiivset ikka öelda kõigi kohta. Mulle meeldis kõige rohkem Mailise (P.) kõne, sest see oli hea emotsionaalne, midagi südamele, midagi mulle, väga hea : )

Your heart is a weapon, the size of your fist, keep fighting, keep loving

Täna on olnud väga uimane päev. Panin endale äratuse kella poole üheksaks. Suhteliselt vara, sest ma ei tõuse elu sees vabal päeval niisama lambist sellisel kellaajal üles. Aga ma pidin kõnet tegema ja seda lihvima ja hui teab mida veel. Voodist sain üles aga alles kell üheksa. Kuidagi nii uni ja uimas oli olla kogu see aeg, kui midagi nokitsesin. Päeval siis mingi aeg tegin pausi, vaatasin 90210 ära. Kuna tundsin end suhteliselt haiglasena, tõmbasin siia diivanile lebosse ja keerasin arvutiekraani veits, et oleks paremini näha. No seda loomulikult sellepärast, et mul ei ole läpakat, mille võlusid nautida saaks, eks ole. Pärast seda käisin kuuma duši all, et natukenegi olemist paremaks muuta. Seejärel läksin voodisse pikutama, panin cd peale, mingi väga väga vana, mitme aasta vanuse, mõnusad lood tulid, tõmbasin fliisteki peale ja tõmbusin kerasse. Mõne aja pärast tuli ka uni ja magasin veidike üle tunni. Oi, kui mõnus on lõunauni, ma ei mäleta, millal ma viimati päeval magasin. Mingi aeg hõikas ema ukse vahelt, et toit on valmis ja läks ise Jarmot muusikatundi viima. Tõusin üles, ja selline uimasus oli peal, et ise ka ei usu. Ma mõtlesin, et johhhaidii, täna ma küll enam midagi ei jaksa teha. Sõin paar ampsu toitu, sest rohkema järgi ei olnud isu, tulin korra arvutisse, vaatasin paar lk tumblri pilte ära. Panin riidesse ning läksin solaariumisse. Näol oli õues tunda, et väga külm on, aga minul on mu soe roosa jope, nii et mul ei olnud absoluutselt külm. Kuigi mul oli ainult lühikeste käistega pluuse all. Nii soe jope ongi! Käisin poest ka läbi, sest enne nägin mingit pilti, kus oli nii nii nii isuäratav šokolaad, et ma lihtsalt pidin natuke midagi magusat saama. Ostsin Nurrrrrrri, kuigi silmad läksid Ferrero Rocheri poole küll, aga mul hakkas rahast kahju, päris ausalt. Kuigi see on oma raha väärt küll, need šokolaadikommid lausa sulavad suus, mmmm. Pärast tulin koju, vaatasin “Heartbeat”‘i ja “Home&Away”‘d. Mul pohhui, mulle meeldib see sari! Reklaamide ajal nokitsesin kõnega, sest too oli liiga pikk ning kokkuvõte sitt. Päris tore riimike tuli. Nüüd ma olen siin ja täna tõmban juba üheksa ajal magama, sest mul on türa nii uni kogu aeg viimasel ajal!

Ah, fuck you

Üle pika aja ei ole juba nii sitta päeva olnud. Esiteks, tahtsin ma täna just nimelt varasema rongiga minna, et koolis veel paar tundi õppida saaks ja alles siis riigiõiguse tööd teha. Lähen ma siis ilusti rongijaama, näen “Oi, Imbi tuleb”, räägime juttu, Aljona tuli ka. Ja järsku.. nii lambist nii lambist tuli meelde, et konspekt, mida ma tegin TERVE laupäeva oli mul maha ununenud. Ei pidanud sekundikski järele mõtlema, kas lähen koju või ei. Muidugi! Sest selleta poleks ma midagi saanud korrata. Ah, raudselt seepärast unustasin, kuna õelapsed olid hommikul siin ja kuidagi ärev oli olla ja kõik läks sassi. Läksin siis koju, õppisin veidike kodus ja läksin järgmise rongi peale. Mis seal siis ikka.. ja teine pind perses oli vene keel, sellest ma ei viitsi üldse rääkida. Ma ei viitsi tegelikult enam üldse kooliasjadest blogis rääkida, kunagi rääkisin ikka väga üksikasjalikult ja elasin oma viha välja, a ajapikku olen aru saanud, et suht mõttetu tegevus, mis sest, et muude asjade puhul valan ikka siin enda viha ja kurbust välja, haa-haaa. A noh, ma ei lase enam lihtsalt mingitel tühistel asjadel end eriti endast välja viia, elus on tähtsamaidki asju, kui üks perseläinud vene keele teema, I just have to keep reminding it to myself. Õnneks oli õhtul trenn ja valasin oma viha sinna välja.