Riigiõiguse ajalugu

Appi, praegu arhailisi õiguskultuure lugedes, või noh üldse riigiõiguse ajalugu õppides, lähevad tunnid nii meeletult kiiresti. Alles oli hommik. Peatage aeg. Kuigi samas ei taha ka, seda kiiremini tuleb reede.

He is the one

Ma olen ikka totaalselt selline inimene, kes tahab ja kellel lihtsalt on vajadus koos olla oma armsamaga 24/7. Ma ei taha mitte midagi muud teha ega kuskil olla, ei vaja ma mingeid pidusid, selle aeg on juba ammu möödas ja kõik räigelt ära pidutsetud, mingid hs-i peod peo algusest varahommiku viieni, kuueni  või koguni seitsmeni välja. Ja nii kogu aeg. Ma enam ei taha ega viitsi. No mis muud seda seletaks, kui see, et ma olen sellest välja kasvanud. Üks reede oli ju BRENNAN HEART ometigi Tallinnas ja ma ei läinud. Mingi kaks aastat tagasi oleks ma sellise uudise peale lolliks läinud, nüüd sellest kuuldes ei muutunud näoilmegi eriti. Teinekord ikka läksid ja tuulutasid end veidi peol. Nüüd aga on Martiniga nii hea olla, et mul POLE VAJA kuskile minna. Mul ei ole vaja kuskile minna, kui kõik, mis ma kunagi tahtnud olen, on mul enda kõrval olemas:) Aaaa-aa-aaaah, see tunne on hoopis teistsugusem. Ja seetõttu ma teangi, et see on REAL. Ja ma olen sellest tundest nii ekstaasis, et selle korrutamine siin blogis ei kao niipea ära. Nii et olete hoiatatud:)

Blaah

Persse, tänasest päevast nii kopp ees. Ei viitsi enam mingeid kooliasju ka vaadata. Lähen teen enda vannitoa toimingud ära ja poen voodisse, vaatan “Daria” osi edasi. 22.20 hakkab ETV pealt “Euroopa läbimurdeartistid” ka, kus Kerlit saab näha, vaatan seda ka.

Jälle mingid küsimused

1. Kas sa said nime kellegi järgi? Ei.
2. Millal viimati nutsid? Paar ööd tagasi, öösel, mingi nõme unenägu oli.
3. Kas sulle meeldib su käekiri? No ei.
4. Mis on su lemmik lõunasöök? Makaronid guljašiga.
5. Kas sul on lapsi? Ei.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber? Jah.
7. Kas oled tihti sarkastiline? Oleneb inimesest. Mõne puhul muud moodi ei saagi.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud? Ei.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe? Ei. Ma sain eelmisel aastal teada, et ma kardan ikka kohutavalt kõrgust.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed? Oh kes seda teab, pole neid juba väga ammu söönud.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad? Muidugi.
12. Kas pead end tugevaks? Täpsustage, palun.
13. Milline on su lemmikjäätis? Lemmikut ei olegi, aga šokolaad on hea ja karamell ja.
14. Mida märkad inimese juures esimesena? Seda, kas ta esineb liialt või mitte. Selline feik esinemine ei istu mulle kohe üldse.
15. Roosa või punane? Roosa.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib? Ma tihtipeale muretsen rohkem, kui vaja oleks.
17. Mida igatsed kõige rohkem? Lähedust hetkel.
18. Millise asja ostsid endale viimati? Ühe pluusi.
19. Mida hetkel igatsed? Irv, juba tegelikult enne vastasin ja toppisin sinna sõna “hetkel”.
20. Mida viimati sõid? Patustasin ja sõin kaneelirulli.
21. Mida hetkel kuulad? ETV-d.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv? irvvvvvvvvvvv.. HELESININE
23. Lemmiklõhn?  Hmm.. mulle meeldivad igasugused lõhnad, mõnusad suvehommikud maal, kui kohv on hakkamas ja õues on murulõhn, piibelehtede lõhn.. mmmm.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid? Martiniga.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida? Ei vaata üldse sporti telekast.
26. Su juuksevärv? Blond.
27. Su silmade värv? Sinine.
28. Kas kannad kontaktläätsi? Ei.
29. Lemmiktoit? Makaronid guljašiga või tatrapuder guljašiga või ahjukartulid lihaga.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga? Mõlemad!
31. Mis filmi viimati vaatasid? “Up in the Air”
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad? Helekollast.
33. Suvi või talv? Suvi.
34. Kallistused või suudlused? Suudlused.
35. Lemmikmagustoit? No ma ei tea, lemmikut ei ole, jäätis, mingi hea kook, mannavaht vaniljekastmega, lumepallisupp!
36. Mis raamatut hetkel loed? Pooleli on John Grishami “Hagejate kuningas”
37. Mida su hiirematt kujutab? Ei ole hiirematti.
38. Mida viimati telekast vaatasid? “Pealtnägijat”
39. Lemmikheli? Irvurv, ei tea.
40. Rolling Stones või The Beatles? Don’t give a shit.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud? Tead, soojal maal ei olegi ja minu jaoks oleks puhkus aint soojal maal.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne? Hetkel ei tule küll meelde.
43. Kus sa sündisid? Nooo..Tallinna haiglas, aga Kohilas muidu ikka.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha? Ei ole õrna aimugi.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega? Mingi paar kuud tagasi vist.
46. Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus? Eee..
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid? Nirti.
48. Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine? Hmm, no ma ei tea, vahelduseks võiks mees olla ju.
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena? Tiigrina.
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime? Oh jumal…

You make me so happy

Nädalavahetused Martiniga lähevad nii kiiresti, nii nõme!!!! Reedel jäi lennuk ka tohhujaa hiljaks suure lume tõttu Kopenhaagenis, et jõudsime Seenesse alles hilisöösel. Loodan, et järgmine nädal läheb ikka õnneks, et neljapäeval saan juba linna jääda. Seekord see ei õnnestunud, kuna ma olingi täitsa audis kolm päeva, 38-39 palavik ja ei saanud kooli ega ajaloo kursusele minna ega mitte kuskile. Täna jäi ajaloo kursus perekondlikel põhjustel ära ka. (Too õppejõud oligi kunagine KG direktor). Täna magasin vist mingi 14 tundi, nii hea oli. Mina olengi unimüts:) Järgmisel nädalal tuleb koolis veidike töid, siis saab need mõttetud asjad kaelast ära. (Jah, olen siiani negatiivselt meelestatud kooli suhtes, tahtmine, et see kuradi pask juba läbi saaks, ei ole protsendi võrragi vähenenud, ma lihtsalt hambad ristis teen selle asja lõpuni). Märtsis hakkab järgmine ja ka viimane praktika. Lähen tagasi sinna õigusbüroosse, kus ma kõige esimese praktika veetsin. Vähemalt ei ole mingit jamamist koha leidmisega. Aga aitab kooli teemast!

Ma ei ole kunagi erilises vaimustuses valentinipäevast olnud, sest minu arust on see pigem paarikestele, kui sõpradele. Ja mida ma sellest ikka nii vaimustuses olen, kui alati sel ajal üksi olen olnud. Siis tol päeval see pidev pläkutamine selle ümber ajas alati kopsu üle maksa, sest kes ikka tahaks, et talle nina alla hõõrutakse, et youu aaareee aloooooone. Eriti juhul, kui Su elu unistus on endale armastus leida. Sisenda endale nii palju kui tahad, et kord tuleb ka Sinu aeg, aga see ei aita, sest sel päeval oled ikka üksi. Seekord aga mitte, ikka väga veab, et Martin just sel nädalavahetusel jälle koju tuleb:) Selline film nagu “Valentinipäev” esilinastub järgmisel reedel ja kindlasti läheme seda pühapäeval ka vaatama. No ikka nii väga tahaks juba jälle Martiniga koos olla ju. Ma tean, et ma kordan seda kogu aeg, aga mis teha, kui armastus on südames ja silmis ja igal poooooool:)

Hahaha.. viimasel ajal olen hakanud sellist asja nagu “Daria” vaatama. Jumala hea ikka. Vanad head ajad. Mõned osad on varasemast ajast tuttavad, aga paljusid ei mäleta ja seega on ka hea vaadata. Nakatasin Martinit ka neid vaatama:D Äkki nakatan mõnda lugejatki.

Aga ma ei tea, kell hakkab kümme saama, a mul mingi tohutu uni peal, mis sest, et sellise unemaratoni eelneval ööl maha pidasin. Loen mingit igavat avalike suhete konspekti, see ei saa ega saa otsa ja mõtlen, et ehk lõpetan tänaseks ära, lähen voodisse “Daria” osi vaatama kuniks magama jään.

Südames on arrrrrrrrmastus

Aaah, tänane koolipäev jäi mul ära. Olen terve päeva voodis olnud. Hommikul duši all oli tunne, et kohe kohe kaob pilt eest ära. Pool päeva vaakusin hingesurma, õnneks nüüd on palju palju parem. Ja tänu sellele on ju päev nii aeglaselt ka läinud.. et kuradi kuradi kurat küll. Kui oleks vaja, et aeg kiiremini läheks, tuleb mingi takistus ette, mis asja veel aeglasemaks teeb. Tahan tibuu!! Ajas mind enne niimoodi naerma, et pisarad tulid silma. Ja kas on midagi armsamat sellest, kui me oleme öösel kõne lõpetanud, head ööd juba soovinud, helistab ta poole tunni pärast uuesti, et lihtsalt öelda, kui väga ta mind igatseb? Või helistab ja ütleb, et tahab olla minuga elu lõpuni?:)

Minu arust mitte.

Aga hõiska veel enne õhtut, õhtul läks halvemaks ning palavikku on üle 38 kraadi. Mõnus laiba tunne on.

Don’t marry with somebody you can live with, marry with somebody you can’t live without

No täitsa perses, kogu postitus läks praegu kaotsi, panin kursori teksti lõppu, et veel üks lause kirjutada ning lambist ta kadunud oligi. Magic. No, eks ma kirjutan uuesti siis.

Rääkisin, et mul on terve nädalavahetus enesetunne väga halb olnud, pea kumiseb ning nõrk on olla. Püsti ei suuda üldse olla, sest selline nõrkus on peal, et halleluuja. Ma loodan, et homme on ikka parem, sest muidu ma ei saa trennigi minna. Sest, mis ma sinna lähen, kui ma püstigi ei suuda seista, veel vähem siis end liigutada. Esmaspäev on  muidu suht normaalne päev, teisipäev on ühest otsast lebo, teisest otsast mõttetu. Päeva algul lähen arsti juurde, siis üks loeng olen kohal, seejärel üle kolme tunni passimist, et olla kohal veel üks loeng. Seda seetõttu, et siis jäävad lõpupoolsed loengud ära, see on ainult seetõttu hea, et siis ma ei pea viimase rongiga koju minema. Kolmapäeval ongi jama, et pean. Poole üheksa ajal Szolnokisse jõuda. See kant on õhtuti nii jube!!! Mul on selline tunne, et lähen hoopis Tammsaare tee peatusest peale, kuna Szolnok freaks the shit out of me. Ja neljapäeval lähen Miale seltsi:) Ja siis on reede, reede, reede.. teadagi, mis siis on!:) See on hea, et me räägime Martiniga niivõrd palju telefoni teel, et nii suurt igatsust, et lausa sure ära, ei ole. Lihtsalt füüsilisest kontaktist tunnen puudust.

Tiina rääkis mulle enne, kuidas alles hiljuti abiellus ta 19-aastane sõbranna, kes ei ole just väga kaua oma mehega koos olnud. Aga, et see olevat olnud nii ilus pulm ikka. Minu mõned endised klassiõed on ka väga noorelt abiellunud ja senimaani on kõik korras. Aga ongi, milleks oodata, kui kõik on õige.

Nüüd aga Monki vaatama!:)

Not all men are pigs

Aah, nii hea on praegu olla. Käisin kuuma kuuma duši all, sest olemine oli kuidagi imelik. Pea kumises peas ja oli tunne nagu jääks haigeks. Aga probably it’s nothing. Vahetasin voodilina, tekikoti ja padjapüüri ära, kõik on värske ja nüüd olen teki all soosus ja läpakas põlvedel. Täna on tragöödial Brennan Heart, aga mind enam üldse ei meelita minema. Kädy küll küsis, aga kuna on õppida ja mai viitsi selle rongiga huiata sinna, nädala sees nii kopp ees ühistranspordist, et otsustasin mitte minna. Olen parema meelega kodus. Puudu on ainult Martin. Ma eelnevalt olen siin blogis teiste meeste kohta öelnud vahel “tema”, aga Martini puhul ei taha kohe kuidagi “tema” kirjutada. See on kuidagi nii saladuslik. Mina aga tahan kogu aeg öelda Martin, Martin, MARTIN! Tahan, et nädalavahetus läheks hästi kiiresti ja siis esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja neljapäev ning kui reede on käes, siis on nii vähe oodata, et terve päev hea tuju. Mu elu, mu armastus, mu kõik. Mitte kunagi ma ei ole niimoodi tundnud. Mitte mitte kunagi. Niimoodi küll mitte, et vot, see mees on mees, kellega tahan igavesti koos olla. Aga Martin on nii hea, ta hoolitseb nii väga mu eest. Just helistas ja üks hääl, mis ta tegi, oli küll päeva parim, hahahha, niiiiii nunnu:) Seekord ma tõesti tunnen, et tema on inimene, kellega ma tahan abielluda. Minu jaoks ei ole abielu mõttetu paber. Ma olen vanamoeline ja minu jaoks on see lihtsalt puhtast südamest ILUS. Ja tema on see keegi, kes on kunagi mu laste isa. Svea on näiteks ehtne näide, et nii noorelt võib endale kellegi hea leida. Meil saab pühapäeval kolm kuud, aga tunne on selline, et oleksime koos olnud maailm. Sest mul isiklikult võtab ikka aega, kui ma tunnen ennast inimesega mugavalt ja rahulikult. Martiniga see juhtus kuidagi nii kiiresti, et enam ei pannudki tähele, millal kõik nii heaks muutus. See juba näitab, et tegu on õige asjaga.

Nüüd aga varsti TV3-st “Valevorst” ja siis Kanal2-st “Sulle on sõnum” – mõlemaid küll näinud, aga on filmide vaatamise tuju ja nagunii midagi paremat teha pole.

Love is all, love is you

Hullumaja. Nädala sees ole nagu hamster ratta peal. Kogu aeg sama teema. Ärka üles, mine rongile, oota trolli, mine kooli, ole koolis, rutta trollile ja kui joppab saad isegi ehk oodatust varasemale rongile, lippa koju, söö, tee vannitoa asjad ära, räägi Martiniga, mine magama. Ja järgmine päev samamoodi. Päeva kõige parem osa ongi enne magamaminekut Martiniga rääkimine. Täpselt nädal aega veel ja ta tuleb jälle. Jee. Need taaskohtumised on ikka super head. See esmaspäev meil joppas. Mingid asjad jäid koolis ära ja ta lükkas enda lennukiaja järgmise päeva varahommikule, et saime ka esmaspäeva koos olla. See kord saab ehk samamoodi teha. Kooli küll lähen, aga õhtul ikka koos. Ja eile oli siis esimest korda ajaloo kursus. Jõudsin kõige esimesena kohale, siis tuli Marie ka. Tükk aega olime kahekesi ja mõtlesime, kas niimoodi jääbki. Aga, 5 inimest ikka tuli veel. Õppejõud veel mainiski, et tõeline masu on ikka, kuna eelnevatel aastatel on inimesi 3-4 korda rohkem olnud. Noh, arusaadav ka. 2000 krooni on praegusel ajal suhteliselt palju, kui sisse arvestada kõike muud, mida maksma peab. Tunni ajal too mees küsis, et kes see Kohila tüdruk on. Vastasin, et mina ja seejärel ta ütles, et kui ta seal töötamise peale mõtles ja nüüd mu perekonnanime vaadates, siis tuligi talle mu perekonnanimi kuidagi tuttav meelde. Mõtlesin siis, et ohoo, on mu õdesid õpetanud. Kui ma pärast tolle mehe nime emale mainisin, siis ta esimese hurraaga ütles, et ta oli kunagi KG direktor. Hiljem enam nii kindel ei olnud, et ehk oli ka direktori asetäitja hoopis, aga et oli ka ajaloo ja ühiskonna õpetaja kindlasti. Küll see Eesti on ikka väike. Ja mul tõeliselt vedas, et isal oli see nädal puhkus, viis mu kursusele ära ning kuna tal oli linnas tegemist, sain ka autoga koju. Alguses mõtlesin, et lähen päevase rongiga linna,  sealt Nõmmele, Martini koju ja veedan nii kaua seal aega, teen kooliasju ning mängin Miaga. Poor her. Eelmine reede ja laupäev oli ta nagu hull. Silmad kilasid peas, ei suutnud üldse ühe koha peal olla ja tundus, et ta ei uskunud, et keegi lõpuks seal on. Nii missis meid järelikult. Kuigi Gert oli ju ka seal, et päris üksi ei olnud, kuid järelikult mõjus selline olukord talle tugevamalt. Järgmine neljapäeval aga teengi nii, et päeval Nõmmele, siis õhtul ajaloo kursusele ning tagasi Nõmmele, jään sinna ööseks, sest järgmine päev tuleb Martin:) Pole erilist mõtet koju minna.. Lennuk saabub jälle nii hilja ning edasi tagasi sõitmine Kohilasse ja linna tagasi võtab aega.

Eile mõtlesin, et magan täna kaua, aga hui, hommikul vara hakkas juba telefon pommitama ning isa telefoni helin on ka mega kõva, nagu kurt oleks, et ei saaks seda vaiksemaks panna. Jah, ma muutun pahuraks, kui ma ei saa magada siis, kui ma olen seda plaaninud. Niisama mökkasin siis voodis ja vaatasin “Home&Away”-d, sest see nädal polnud veel kordagi seda näinud. Ja kuradi iluuisutamise pärast ei ole täna “Mida teie arvate?”, niigi ei olnud kolmapäeval “Foorumit”. Raisk küll. Trennis ei ole ka jupp aega käinud. Vahepeal oli jõulude ajal vahe sees ja ei toimunudki, siis ühel esmaspäeval olin ma sel ajal veel koolis, buu, siis oli see esmaspäeva värk, et ma olin Martiniga, järgmine esmaspäev peaks viimaks sinna ka jõudma, haha.

A ja ma olen mingit farmi mängu hakanud feissbuukis mängima. Martin nakatas mind sellega. Jama on see, et siin läpakas on nii aeglane (Martin laenas enda vana läpakat mulle mingi aeg tagasi, et ma saaksin enda kooliasju teha, aga see on niivõrd aeglaseks muutunud, kuna see on suhteliselt vana, siis sellega ma saan ainult oma tavalised neti tsillimised ära teha, ja väga hea, et mul sedagi on, sest ma ei viitsi ausalt öeldes kogu aeg suures toas arvutis ka olla, nii tüütu on, kui vanemad seal on ja pidevalt hakkab huiamine pihta, et pane muusika vaiksemaks jne jne, kuigi on piisavalt vaikne ning kõrvaklappe ka kogu aeg ei viitsi panna, nii kopp ees vanematega elamisest juba, kui päris aus olla, nad muutuvad nii vanaks ja seniilseks kohati, kõvasti üle 50 ka, mis Sa tahad) ja eriti farmi mängida ei saa, kui ei taha just enda närve rämedalt rikkuda.

Tegin just endale to-do listi ka. Ma teen neid endale suht tihti. Panen kirja kõik asjad, mis ma pean ära tegema, kuupäevagi selle juurde ning kui mingi asi on tehtud, kriipsutan selle lihtsalt maha. Kohe palju parem ja kergem tunne on. Eriti veel juhul, kui alguses oli list väga pikk. Nüüd siis kirjutan selle postituse siin lõpuni, vaatan “Lastega kodus” ära (nii nunnu sari ikka) ning hakkan vaikselt asjadega pihta.

You blow my mind

Oeh, täiesti super nädalavahetus on olnud ja nii kahju, et see läbi on. Niivõrd kuivõrd läbi. Kell hakkab saama 11 pühapäeva õhtul. Ei taha üldse jälle sellesse igavasse argipäeva ellu sukelduda. Tahan olla kogu aeg Martiniga koos, päris hea on iga päev aina uuesti ja uuesti samasse inimesesse armuda… I’m so so so happy! : )

Käisime just “Sherlock Holmes”‘i vaatamas ja tegu oli minu jaoks väga hea filmiga. Kordagi ei tulnud mõttesse, et vaataks kella ja et millal film lõppeb. Irooniat, naeru, tõsidust, tarkust, põnevust ja äktsionifännidele äktsionit.

Nüüd aga väike hilisõhtune sööming ja kudrutamine tibugaaaa, hihihi. Ja siis on jälle kaheks nädalaks ainukesteks suhtlusvahenditeks temaga telefon ja veidike ka msn. Põhiliselt räägime tundide viisi telefoni teel, sest msn on ennast nii ammendanud. Ei kuule teise häält, naeru ega mitte midagi. See nädal ma jõudsin suht tihti enne poolt ühteteist õhtul koju, tegin ruttu ruttu oma vannitoa asjad ära, sõin ja siis oli lausa kohustuslik (mitte, et mulle see ei meeldiks, lihtsalt ma polekski saanud muidu uinuda) telefonikõne temaga, mis kestis vähemalt tund aega ja mul oli jumala suva, et ma pidin järgmine hommik ülivarakult ärkama. Kella viiese ärkamisega harjub ära tegelikult. Õnneks see nädal tuleb nüüd suhteliselt lebo vist, sest päris paljud loengud jäävad ära. Ja nüüd peaksin seda nädala lõpu poole vaba aega ära kasutama kursusetöö tegemiseks, mida ma pole veel emmigi teinud, sest neljapäeviti hakkab ajaloo kursus ja kohe kindlasti antakse seal ka suhteliselt palju kodutööd ning asju koguneb veel ja veel ning et ma ajahätta ei jääks, tuleb hakata liigutama.

Ja nende rohtude pärast mu selg valutab hetkel kohutavalt. Täiesti ülemõistuse. Ja kõht valutas ka. Õnneks selle vastu aitasid Martini musid kõtule. Uskumatu, aga tõesti aitas. Ning meeletud keskendumisraskused on ka vahepeal. Etiketi loengus pidevalt jäin n-ö magama ja ei pannud lause alguseid, mis üles pidi kirjutama, tähele. Eveli siis naljaga, et “noh, jäid jälle magama, jah?” Kohutav, noh. Ma ei ole selline uimerdis tavaliselt.